Tõnu Karjatse, Sirp (duo Maarja Nuut & Hendrik Kaljujärv)

"Nuut vabastab rahvaloomingusse peidetud intensiivsuse ja loob sellest uue, XXI sajandi rütmi­maailma sobiva kvaliteedi. /--/ Tekkis üksteisega põimunud kood, mis viis teineteisest erinevad esitusviisid ühele ürgsele algele – rütmile, mis jääb samaks ka siis, kui seda esitada tagurpidi. Selles koosluses ei ole suunda ega aega, on vaid tukslev olemine ise. Võib-olla see ongi see, mille poole Tõnso oma festivalide ja projektidega püüdleb."
"Kõige etnom artist oli „Üle helil“ Maarja Nuut, kes esines koos Hendrik Kaljujärvega. Nuudi pärimusekäsitlus on selles mõttes postfolgilik, et pärimus­muusikat valdav Nuut ei piirdu selle vormide korduva lahtimängimise või meelde­tuletamisega, nagu seda teeb enamik meie pärimusmuusikuid, vaid ta läheb neist piiridest edasi. Regilauludele ja rahvamuusikale omaste kordustega loob Nuut mustri, millesse siseneda ja millest luua midagi hoopis muud. See, mis sealt välja tuleb, on ühelt poolt minimalistlik ajutantsu heliriba, teisalt nüüdismuusika, millega tegeldakse tõsiselt muusikaakadeemiates. Nuut vabastab rahvaloomingusse peidetud intensiivsuse ja loob sellest uue, XXI sajandi rütmi­maailma sobiva kvaliteedi. Hendrik Kaljujärve elektroonika seostus Maarja Nuudi naturaalsete instrumentidega (vokaal ja viiul) isegi orgaaniliselt: vokaal matkis elektroonikat ja vastupidi. Tekkis üksteisega põimunud kood, mis viis teineteisest erinevad esitusviisid ühele ürgsele algele – rütmile, mis jääb samaks ka siis, kui seda esitada tagurpidi. Selles koosluses ei ole suunda ega aega, on vaid tukslev olemine ise. Võib-olla see ongi see, mille poole Tõnso oma festivalide ja projektidega püüdleb."